« Tagasi

Võõrkeelte õpetajate metoodikapäev

24. oktoobril toimus Tabasalu Ühisgümnaasiumi võõrkeelte õppetoolil metoodikapäev teemal „Võõrkeelte populariseerimise meetodid tänapäeva tingimustes", mida aitasid korraldada MTÜ Õppe- ja Arengukeskus EVA-Studiorum ja MTÜ Kunsti ja Kultuuri Selts Hohloma

Keset Pärnumaa metsi ja rabasid Audru vallas eesti talus nimega Sanga-Tõnise asub pika ja huvitava ajalooga pisike vene tarekene. Kui sinna piiluda, siis koheselt tunnetad, et oled sattunud  justkui vene külla, kus muinasjutu Jemelja ahjul lesib ja präänikuid-barankasid mugib, kus erineva suurusega potihargid ahju najal justkui ootavad oma järjekorda ning paluvad koos värviliste pottide – potikestega ennast ahju. Seal  tahaks kohe pingile istuda ja kutsuda muinasjutulise seene varjust „Metsa vanakest", kes täidab kõik soovid. Vene taluõuel asuv vene tareke on tükike vene kultuurist, kus on võimalik näha Hohlomad – maalitud puidust nõusid, Gzheli – sinise ja valge värviga maalitud portselanist nõusid ning kuulata lugusid slaavi kultuuri pärandist ja traditsioonidest. 

Selles suurepärases kohas toimus esimesel sügisvaheaja päeval, 24. oktoobril  Tabasalu Ühisgümnaasiumi võõrkeelte õppetooli metoodikapäev teemal „Võõrkeelte populariseerimise meetodid tänapäeva tingimustes", mida aitasid korraldada MTÜ Õppe- ja Arengukeskus EVA-Studiorum ja MTÜ Kunsti ja Kultuuri Selts Hohloma.

Meid võttis vastu vene rahvarõivais soola – leivaga talu perenaine Ljubov Petrova. „Perenaine oli sõbralik ja külalislahke, tervitades meid venepärase kummardusega ning õpetades seda ka meile. Sattusin esimest korda venepärasesse maailma" – nii sai alguse inglise keele õpetaja Teele-Rahel Talani tutvumine vene kultuuriga. Vastavalt vene kummardamise traditsioonile asetatakse vasak käsi südamele. Kummardades keerab perenaine parema käe peopesa sissetulija poole, mis tähendab: kogu südamest võtan Teid vastu, minu süda on Teile avatud. Maja-muuseumis saime  teada tavalise vene pere ajaloost ja traditsioonidest. Oma vanaema ja vanaisa auks oligi loodud see muuseum, et ei ununeks traditsioonid ja ei kaoks pärand. Seal on vene ahi, mille peal on lambanahast kasukas ja laste nukunurgake ning laud akna all, mille peal seisab petrooliumilamp. Perenaine meenutab, et  sel lambil oli väikese majaka roll, mis hõõgus aknal, kui nad õhtul koju naasesid ning mille süütas vanaema.  Ja nad teadsid, et kodus ootab neid samovar kuuma teega.

Vene teejoomine  on suur ja oluline osa vene kultuurist. Samovari ülespanemine on kunst, mida tuleb õppida pikka aega ning isegi mitte iga vene juurtega inimene ei tea, kuidas see käib. Perenaine rääkis ja näitas meile, kuidas seda tehakse. Saime teada, milleks on samovarile vajalik saabas ning saime seda ka proovida. Teed tehakse ehtsas samovaris ja selle juurde käivad kindlasti präänikud, pirukad ja barankad. Teed valas ainult maja perenaine, lausudes igale külalisele häid sõnu. Teejoomine ei olnud lihtsalt janu kustutamine, vaid teejoomise juurde käis kindlasti ka jutuajamine ja uudiste vahetamine. Tee joomise ajal tekkis õpetajatel vestlus sellest, mida saaks teha, et õpilastel ei kaoks huvi õpitava võõrkeele vastu. Igale õpetajale oli eelnevalt antud ülesanne mõelda ja põhjendada üks meetod, mis tõstaks huvi õpitava võõrkeele vastu, olgu see siis saksa, inglise või vene keel. Leidus väga huvitavaid variante: teatrite külastus, ekskursioonid, tunnid muuseumis, laulude õppimine, grupitöö, festivalide ja konkursside läbiviimine, keeleprojektid jne. Ka maja perenaine Ljubov ei jäänud kõrvale ning pakkus oma meetodit. Iga õpetaja valis kollektsioonist ühe vene rahvarõiva kostüümi ning pani selga. Tähtis vestlus asendus vene muusika saatel moedemonstratsiooniga, kus esinemise käigus lisandus kostüümile ka lugu. Me kuulasime suure huviga, et vene rahvariiete keskseks elemendiks on sarafan ehk pikk vene pihikseelik. See on unikaalne ja väga kaval riideese, kuna sobib selga igasuguse kehakujuga naisterahvale. Näiteks ei õmmeldud pulmariideid igale neiule eraldi, kuna see oli küllaltki kulukas. Pulmariided anti edasi põlvest põlve  ja need sobisid nii pikale kui ka lühikesele, peenikesele või korpulentsemale. Pikkust sai kergesti reguleerida õlapaelte abil ja lõige varjas kõik keha ebatäiused.  Vene keele õpetaja  Jana Loomik: „Hohloma talus oli siiras, elurõõmus ja avatud perenaine, kelle hingesoojus  kandus südamest südamesse.  Tema rõõm meile tutvustada venepärast elu ja kombeid oli tõeliselt nauditav. Kõige rohkem elevust pakkus 19. sajandi vene neidude ja naiste rahvariiete moedemonstratsioon. Perenaine andis soovijatele sobivad riided ning naised said veidi eputada kolleegidest publiku ees. Saime ka teada, miks need riided just sellised olid.  Väga mugavad ja ilusad".

Ma arvan, et see oli tõeliselt töine päev, mis lõppes piduliku tegevusega. Nagu kirjutab Sigrid Mets: „Minule andis see koolitus väga hea ülevaate vene kultuurist ja keelest. Kindlasti olen nüüd pädevam edasi andma aspekte vene kultuuri kohta. Selle koolituse põhjal  tekkisid mõtted erinevate keelte integreerimisest ja propageerimisest koolis."

 

Võõrkeelte õppetooli juht
Niina Peerna